Õiekeste leivanäitus "LÕBUS LEIVAKE"

 Igal aastal on üks nädal kus räägime teraviljadest, leiva teekonnast lauale, kordame teraviljade nimetusi, räägime mida neist teha saab.

Laste jaoks on teema veel väga uus ja teraviljade nimedki täitsa tundmatud. Kuid saime katsuda päris viljakõrsi, vaatasime pilte tervailjadest ja kordasime üheskoos nimetused läbi.

Suurt elevust tekitas lastes kaasa võetud võileibade uudistamine. Huviga vaadati, mis oli teistel kaasas. Lapsed said kõik ise oma leivad ära süüa, midagi ei jäetud järgi- nii hästi maitses kodus tehtud lõbus leivake!

Peale söömist küsiti, millal jälle leivakesi kaasa võtta võib.


































Andreas oli täna kodus, kuid saatis meile pildi kodus tehtud leivakesest.

Leib on olnud osa meie kultuurist ja identiteedist ning igiammustest aegadest ka eestlase põhitoidus. Ometi on sõna leib ise laensõna, pärinedes 4. sajandist gooti keelest. Eesti keel on üks vähestest, kus on leiva ja saia kohta erinevad sõnad: leib on juuretisega rukkileib, sai aga pärmiga nisujahuküpsetis.