"Leivategemise lugu"

 Teekond leivapätsi valmimiseni on pikk ning töömahukas. Kes tahab suve lõpul kuldselt rukkipõllult saaki lõigata, peab viljaterad juba eelmisel sügisel maha külvama. Õpime selgeks koodiga rehepeksu, vilja tuulamise, käsikivil jahu jahvatamise ning maitseme koos musta leiba.








Külastasime kokku kolme talu.

Saime teada, et vanasti võeti rukist põllult sirbiga.



Videolõigud:






Kui põllult oli rukis ära lõigatud, toodi ta tuppa ja pandi lae alla kuivama.


Peale kuivamist oli vaja viljapeadest seemned kätte saada.

Selleks, et terad kätte saada, pidi neid koodiga peksma. Koot on endisaegne viljapeksuriist, mis koosneb pikast varrest ja selle otsa liikuvalt kinnitatud nuiast ehk kolgist. 


Vanasti tegid seda tööd nii mehed kui naised ja töö käis laulu saatel.








Rukikõrte alla pandi kangas, millelt korjati pärast terad kokku.



KÄSIKIVIGA JAHU JAHVATAMINE


Peale rehepesku puhastati viljaterad ehk tuulamine. Puhas vili oli valmis jahvatamiseks.























LÄHEME KÜLLA TEISE TALLU, KUS PERENAINE NÄITAS KUIDAS TEHA LEIBA AHJUS







Maitseme ehtsat rukkileiba.



Vanasti lõikas leiba ainult peremees ja pakkus seda viilu kaupa perele.




Kõige lõpuks käisime läbi kõrstist, kus perenaine kostitas lapsi naturaalse marjajoogiga
.











Lapsed said tunnistused- värvilise riba peal on perepiletile sooduskood - 20%, kasutage seda ja minge koos perega Vabaõhu Muuseumi nautima värvilist sügist ja Eesti kultuuri.